Nädal 13: Kas puuetega inimesed on tegelikult tehnoloogia arengu peamised käivitajad?

Kui mõelda tehnoloogia arengule, siis kujutame tavaliselt ette suuri tehnoloogiaettevõtteid või geniaalseid insenere. Harva mõeldakse sellele, et väga paljud tänapäeval täiesti tavalised tehnoloogilised lahendused on tegelikult alguse saanud hoopis puuetega inimeste vajadustest. Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem tundub, et puudega inimesed ei ole ainult tehnoloogia kasutajad, vaid sageli hoopis innovatsiooni käivitajad.

Tavaliselt nähakse tugitehnoloogiat kui midagi kitsast ja spetsiifilist, midagi, mida vajab väike grupp inimesi. Tegelikult aga jõuavad paljud neist lahendustest hiljem massikasutusse ning muutuvad täiesti tavaliseks osaks meie igapäevaelust. Heaks näiteks on hääljuhtimine. Kunagi loodi seda eelkõige inimestele, kes ei saanud füüsiliselt klaviatuuri kasutada. Tänapäeval räägivad miljonid inimesed iga päev Siri, Google Assistant'i või Alexa’ga lihtsalt mugavuse pärast. Sama lugu on automaatsete subtiitritega. Need olid algselt mõeldud kuulmispuudega inimestele, kuid nüüd kasutatakse neid pidevalt näiteks TikTokis, YouTube’is või ühistranspordis video vaatamisel ilma helita.

Mulle tundub, et siin peitubki üks huvitav vastuolu. Ühiskond kipub puuet nägema piiranguna, aga väga sageli sunnib just piirang inimesi looma uusi ja nutikamaid lahendusi. Kui tavakasutaja saab hakkama olemasoleva süsteemiga, siis erivajadusega inimene peab leidma täiesti uue viisi sama asja tegemiseks. See sunnib tehnoloogiat arenema. Mõnes mõttes võib isegi öelda, et innovatsioon sünnib ebamugavusest.

Hea näide on predictive text ehk sõnade ennustamine telefonides. Tänapäeval kasutavad seda peaaegu kõik, aga algselt oli selliste lahenduste eesmärk aidata inimestel, kellel oli raske kiiresti kirjutada või väikseid klahve tabada. Ka puuteekraane ei nähtud alguses ainult mugavuslahendusena , nende areng oli osaliselt seotud vajadusega luua alternatiivseid sisestusviise inimestele, kelle jaoks hiire kasutamine oli keeruline. Eriti huvitav on minu arvates SMS-ide ajalugu. Tänapäeval tundub sõnumite saatmine täiesti loomulik, aga alguses ei peetud seda mobiiltelefonide juures eriti oluliseks funktsiooniks. Ometi said tekstisõnumid väga populaarseks just kurtide kogukondades, sest need võimaldasid suhelda viisil, mis ei sõltunud häälkõnest. Hiljem avastas kogu maailm, kui mugav see tegelikult on. Mingis mõttes võib öelda, et üks tänapäeva digisuhtluse alustalasid kasvas välja accessibility-vajadusest.

See paneb mõtlema, kui palju me tegelikult oleme võlgu inimestele, keda ühiskond tihti näeb ainult abi vajajatena. Võib-olla on probleem hoopis selles, et me defineerime “normaalsust” liiga kitsalt. Kui tehnoloogia suudab kohaneda erinevate inimestega, muutub see lõpuks paremaks kõigi jaoks. Hea ligipääsetavus ei aita ainult puudega inimesi vaid see muudab süsteemid mugavamaks, loogilisemaks ja inimlikumaks tervikuna.

Mulle tundub, et tulevikus muutub see trend veel tugevamaks. Tehisintellekt, adaptiivsed kasutajaliidesed ja hääljuhtimine liiguvad järjest rohkem selles suunas, et tehnoloogia kohandub inimese järgi, mitte vastupidi. Võib-olla jõuame kunagi olukorda, kus eraldi “tugitehnoloogiat” polegi enam vaja, sest kõik süsteemid on algusest peale loodud erinevate kasutajate jaoks. Tegelikult oleks see kõige loogilisem lahendus.

Kokkuvõttes arvan, et puuetega inimesed ei ole ainult tehnoloogia arengu kaasatulijad, vaid sageli selle suuna määrajad. Paljud lahendused, mida täna peame täiesti tavaliseks, sündisid vajadusest ületada piiranguid. See näitab hästi, et innovatsioon ei teki alati mugavusest ja luksusest, vaid sageli hoopis vajadusest teha maailma natuke ligipääsetavamaks. Ja paradoksaalsel kombel võidavad sellest lõpuks kõik inimesed.