Nädal 8: Õppimine ja töö IT-s

 Kaasaegne IT-tööjõuturg on mõneti paradoksaalne, ühest küljest kaob vaikselt formaalse hariduse tähtsus,  teisest küljest ei jõua ilma selleta kuigi kaugele. Mulle isiklikult tundub, et küsimus „mis on olulisem — diplom, sertifikaat või kogemus“ ei ole üldse päris õigesti püstitatud. Need ei ole vastastikku välistavad asjad, vaid pigem erinevad tööriistad, mis toimivad eri etappides.

Kui rääkida klassikalisest ülikoolidiplomist, siis selle peamine väärtus ei seisne niivõrd konkreetsetes teadmistes, mida sa omandad, vaid selles, kuidas see muudab mõtlemist. Ülikool õpetab keerulisi asju mõistma, infot otsima ja loogilisi seoseid looma ehk tegelikult õpetab ta iseseisvalt õppima ja oma oskusi laiendama. Näiteks algoritmide või arvutiarhitektuuri õppimine ei pruugi igapäevatöös otseselt vajalik olla, kuid see loob vundamendi, mille abil on hiljem lihtsam uusi tehnoloogiaid omandada. Selles mõttes on diplom pikaajaline investeering. See on eriti kasulik juhul, kui inimene ei ole veel kindel, millises suunas ta soovib areneda, sest see annab üsna laia baasi.

Samas on klassikalisel haridusel ka selge miinus, see ei jõua sageli reaalsele tööstusele järele. IT-tehnoloogiad muutuvad liiga kiiresti ja see, mida õpitakse esimesel kursusel, võib neljandaks juba osaliselt aegunud olla. Just seetõttu hakkavad paljud tudengid töötama juba õpingute ajal,  neil jääb puudu praktikast ja „päris töö“ tunnetusest. Kahjuks aga ka probleemiks on see et tööstuspraktikat on jubedalt keeruline leida.

Siinkohal tuleb mängu teine kategooria ehk rakenduslik või kutsekõrgharidus. Minu hinnangul on see reaalsele elule lähemal. Seal on vähem teooriat ja rohkem praktikat: töö konkreetsete tööriistadega, projektid, meeskonnatöö. Selline lähenemine võimaldab kiiremini erialale siseneda ja karjääri alguses enesekindlamalt tunda. Rakendusliku õppe lõpetanu mõistab tavaliselt paremini, kuidas ettevõttes töö käib, millised on protsessid ja kuidas teiste spetsialistidega koostööd teha. Kuid tavaliselt kutseharidusega inimesed elu jooksul kaugele ei jõua ja hiljem (oma 40ndates) lähevad ülikooli edasi õppima. Kuna näiteks kõrgtehnoloogiline protsess nõuab teoreetiliste teadmiste rakendamist eriti juhtivas rollis (kuhu enamik proovivad jõuda). Vastasel juhul tööstustes juhtub palju õnnetusi, mida kergelt saaks vältida.

Kolmas element on professionaalsed sertifikaadid, nagu näiteks Microsofti programmid. Nende rolli, minu arvates, hindavad algajad sageli üle ja töötavad spetsialistid alahindavad. Sertifikaat ei ole haridus selle täies tähenduses, vaid pigem viis konkreetse oskuse kinnitamiseks. See näitab tööandale et inimene vähemalt teab mis asi see on. See on eriti oluline rahvusvahelise karjääri või suurte ettevõtete puhul, kus kandidaate tuleb kiiresti hinnata. Samas ei garanteeri sertifikaat iseenesest midagi. Ilma reaalse kogemuseta võib see mõjuda formaalsusena. Koos praktikaga muutub see aga tugevaks argumendiks  eriti juhul, kui inimene soovib suunda muuta või oma kvalifikatsiooni tõsta.

Kui püüda vastata küsimusele, millal eelistada üht või teist, sõltub kõik olukorrast. Kui inimene alles alustab ja ei ole oma teekonnas kindel, on loogiline minna ülikooli,  see annab aega ja baasi. Kui soov on kiiremini tööle asuda ja suund on selge, võib rakenduslik haridus olla tõhusam. Sertifikaate tasub aga käsitleda lisana. Kõige huvitavam ei ole minu arvates mitte ühe tee valimine, vaid nende kombineerimine. Praktikas ühendavad kõige tugevamad spetsialistid sageli kõik need elemendid: nad omandavad baashariduse, koguvad kogemusi reaalsetes projektides ja kinnitavad oma teadmisi sertifikaatidega. Selline lähenemine muudab karjääri paindlikumaks ja vastupidavamaks.

Selles kontekstis tundub Tallinna Tehnikaülikooli IT-kolledži roll eriti huvitav. See paikneb justkui klassikalise ülikooli ja rakendusliku hariduse vahel. Ühest küljest annab see piisavalt teooriat, et mõista aluseid, teisest küljest on see suunatud praktikasse ja koostööle tööstusega. Sisuliselt võib see olla mugav „sisenemispunkt“ erialasse, eriti neile, kes soovivad kiiresti tööle asuda, kuid samas säilitada sidet akadeemilise keskkonnaga.

Lisaks mängivad sellised asutused  veel üht olulist rolli, need aitavad spetsialistidel püsida rahvusvaheliselt konkurentsivõimelistena. See on eriti tähtis ebastabiilsuse ja pidevate muutuste tingimustes, kus kiire kohanemisvõime muutub võtmeoskuseks.