Nädal 7: Kuidas litsents kujundab tarkvaraprojekti tulevikku

Tarkvaralitsentsidest rääkides võib esmalt tunduda, et tegemist on vaid juriidilise formaalsusega. Kui aga teemasse süveneda, selgub, et litsents mõjutab palju enamat kui ainult kasutaja õigusi – see määrab ka projekti tuleviku. Kui ettevõte valib kommertslitsentsi, GNU GPL-i või BSD vahel, otsustab ta tegelikult, kas projektist saab suletud toode, avatud koostööprojekt või vabalt kasutatav tehnoloogiline alus teistele.

Kommertslitsents on sageli kõige lihtsamini mõistetav, eriti kui projekti nähakse tulevase ärina. Sellise litsentsi puhul jääb programm täielikult autori kontrolli alla. Lähtekood on suletud, kasutaja ei saa toodet vabalt muuta, kopeerida ega levitada ning kõik tähtsad otsused teeb omanik. Selline mudel töötab hästi siis, kui programm on valmis toode klientidele, mitte koostööplatvorm. Samas on sellel ka puudusi. Suletud kood muudab kasutaja täielikult sõltuvaks autorist. Omanduslik mudel võib tehnilises ringkonnas tekitada vähem usaldust, sest kasutajad ei saa kontrollida, kuidas programm töötab. Seetõttu sobib omanduslik litsents eelkõige ärilistel eesmärkidel.

GNU GPL lähtub hoopis teistsugusest põhimõttest. Selle järgi ei ole programm lihtsalt toode, vaid töö tulemus, mis peab jääma vabaks uurimiseks, muutmiseks ja levitamiseks. Kasutaja võib koodi kasutada, täiendada ja jagada, kuid ainult siis, kui ka kõik tuletatud versioonid jäävad avatuks ja levitatakse samadel tingimustel. See ongi GPL-i suurim tugevus – see kaitseb projekti selle eest, et keegi ei saaks avatud koodi muuta suletud kommertstooteks. Autorile, kes tahab, et tema programm oleks alati osa vaba tarkvara kogukonnast, on see oluline eelis. GPL sobib eriti hästi projektidele, kus tähtsad on kogukond, läbipaistvus ja pikaajaline ühine areng. Samas võib just see vabaduse kaitse muuta GPL-i mõne ettevõtte jaoks vähem sobivaks, sest see võib piirata projekti levikut ärikeskkonnas. Võib öelda, et GPL kaitseb hästi koodi vabadust, kuid muudab projekti kasutajatele nõudlikumaks.

BSD litsents annab kasutajatele peaaegu täieliku vabaduse. Programmiga võib teha, mida soovitakse: seda võib kasutada, muuta, integreerida teistesse toodetesse ja isegi kasutada suletud kommertslahendustes. Autor ütleb sisuliselt: siin on minu kood, kasutage seda vabalt, lihtsalt viidake mulle ja ärge pange mulle vastutust. See lihtsus ja paindlikkus on BSD suurimad eelised. Kui projekti eesmärk on tehnoloogia võimalikult lai levik, sobib BSD väga hästi. Kuid sellel vabadusel on ka puudus – autoril pole peaaegu mingit kaitset selle eest, et keegi kasutab tema koodi suletud tootes ilma kogukonnale midagi tagasi andmata. Vaba tarkvara seisukohalt võib see olla nõrkus, sest projekt võib toetada kellegi teise ärilist edu, ilma et ise midagi vastu saaks. Seega sobib BSD olukordadesse, kus levik ja praktiline kasutus on tähtsamad kui kontroll koodi tuleviku üle.

Kui neid kolme litsentsi võrrelda, on selge, et üht ainuõiget valikut pole olemas. Kõik sõltub sellest, mida autor soovib saavutada. Kui ettevõtja tahab luua kommertstoote ja hoida selle üle täielikku kontrolli, sobib omanduslik litsents. Kui eesmärk on, et programm jääks alati avatuks ja keegi ei saaks selle tuletatud versioone sulgeda, on parem valida GNU GPL. Kui aga tähtsaim on tehnoloogia lai levik, lihtne kasutamine ja võimalikult vähe piiranguid, on mõistlik valida BSD. Seega pole küsimus selles, milline litsents on parem, vaid millist tulevikku oma projektile soovitakse. Litsentsist saab osa arenduse filosoofiast: üks autor tahab teenida ja kontrolli hoida, teine kaitsta koodi vabadust, kolmas anda tehnoloogiale võimaluse areneda iseseisvalt. Seetõttu pole tarkvaralitsentsid lihtsalt juriidiline detail, vaid üks tähtsamaid otsuseid, mille arendaja teeb juba enne, kui projekt päriselt algab.