Meedia digitaalne areng on traditsiooniliste väljaannete tööd ja arengut tugevalt muutnud. Tänapäeval on väga keeruline hoida publiku pähelepanu, inimesed aina vähem loevad artikleid eelistades saada infot kätte lühivideotest, posteritest, pealkirjadest jt. Et püsida silmapiiril väljaanded dubleerivad oma postitusi uutes meedikanalites näiteks Instagram, Facebook, Tik-Tok jm. Kahe Eesti meediaväljaande ,Postimehe ja Eesti Ekspressi näide näitab, kui erinevalt integreeruvad traditsioonilised kanalid tänapäevasesse digitaalsesse maailmasse.
Postimees näitab praegu mudelit, mida võib kirjeldada kui ratsionaalset ja strateegiliselt üles ehitatud digitaalset levitamist. Bränd on esindatud praktiliselt kõikjal: oma veebisaidil, mobiiliversioonides, aktiivsetel sotsiaalmeedia kontodel. Selle väljaande uudiseid jagatakse sageli, mis näitab mitte ainult kõrget usaldustaset, vaid ka hästi disainitud ulatust. Panin tähele, et on eriti märgatav venekeelse segmendi rus.postimees Instagrami aktiivsus. See kanal kasutab lisaks traditsioonilistele uudiste postitustele ka Story'sid, reaalajas värskendusi ja kommentaaride kaudu suhtlemist. Eesti keelne konto on natuke tagasihoidlikum kuna informatsioon levib peamiselt postituste teel. See formaat on kooskõlas tänapäevase infotarbimise loogikaga, kasutajad hindavad uudiste kiiret saamist mugavas vormingus ja võimalust koheselt reageerida. Postituste regulaarsus säilitab algoritmilise nähtavuse ja kokkupuutepunkte publikuga. Siiski väärib märkimist, et konto visuaalne pool mõnikord väärib arengut. Kommunikatsiooni efektiivsuse seisukohast pole see siiski kriitilise tähtsusega tegur, infoväärtus ja uuenduste sagedus kompenseerivad disaini puudujääke. Selle tulemusel on Postimees loonud tugeva digitaalse kohaloleku ja teda tajutakse ajakohase ja pidevalt reaalajas edastatava uudisteallikana.
Eesti Ekspress pakub teistsugust pilti. Sellel väljaandel on tugev ajakirjanduslik ja analüütilise nädalalehe maine, kuid selle digitaalne väärtus tundub oluliselt nõrgem. Formaalselt kuulub ajakiri Delfi meediagruppi, mis potentsiaalselt laiendab selle sisu levitamise võimalusi. Vaadeldes Eesri Ekspressi kui eraldi brändi tundub nende digitaalne strateegia aga vähem dünaamiline. Kuigi sotsiaalmeedias avaldatakse, on need ebaregulaarsed ja neil puudub aktiivne suhtlus publikuga. Kaasatuse tase on märgatavalt madalam, kommentaare ja arutelusid on oluliselt vähem kui Postimehe puhul ning korduspostitused ja reaktsioonid ei loo levikut. Minu arvates teatav sõltuvus Delfi platvormist, mille kaudu osa publikust pääseb ligi selle materjalidele, hägustab brändi omapärasuse. Erinevalt Postimehest puudub siin süstemaatiline interaktiivsete tööriistade, näiteks Story'de, lühivideoformaatide või pidevate uuenduste kasutamine. Sisu ei kujundata platvormi eripärasid silmas pidades nullist.
Kahe väljaande võrdlemisel võib järeldada, et peamine erinevus ei seisne mitte ajakirjanduse kvaliteedis, vaid meedialevi strateegias. Postimees ehitab kommunikatsiooni üles pideva protsessina. Eesti Ekspress jääb traditsioonilisele mudelile lähemale. Kaasaegses meediakeskkonnas on võime olla nähtav ja pidevalt kohal inforuumis muutumas konkurentsivõime seisukohalt kriitiliseks teguriks.
Kommentaarid
Postita kommentaar